Vaikselt hakkab üks kuu täis saama, mil ma olen järjest Soomes elanud ja ametit õppinud, et saaks alustada iseseisvat tööd Eestis. Nimelt olen tööl ühes Soome väikses ettevõttes mis toodab hüdrosilindreid. Minu ülesandeks on võimalikult palju infot ja teadmisi omandada ja siis lõpus asuda tööle Eestisse loodavas tütarettevõttes juhina. Kõik kes nüüd arvavad, et mul õige hästi läheb võivad maha rahuneda kuna alguses jään ma siiski lihtsaks tootmistööliseks. Kui see ettevõtmine Eestis kunagi tuule tiibadesse võtab, siis ma ehk pääsen sellest staatusest. Sellest aga siis, kui elu seal maal on.
Töö iseenesest on lihtne, tööpäev on 8-16 -ni, mis on päris mõnus kui võtta arvesse, et eelmises töökohas ma töötasin 12h vahetustes nii päeval kui ka öösel. Ülemuste suhtumine on äärmiselt positiivne ja toetav ning lastakse asju teha nii nagu ma ise heaks arvan. Keegi kukil ei istu ja saan rahulikult omas tempos toimetada.
Eestisse kolimine lükkus kahjuks natukene edasi kuna meile lubatud töötmispind üüriti mingil kummalisel põhjusel kellegile teisele välja. Õnneks tänaseks oleme ühe potentsiaalse koha leidnud ning tuleval nädalal läheme vaatama kas see meile ka sobib. Ma loodan väga, et saame selle pinna osas kaubale kuna see asub Orus, mis on minu kodukohast ~15km kaugusel.
Kogu fotovarustus on mul ka Soomes kaasas ning aeg ajalt käin kolan ka natuke siin ümbruses asuvates metsades. Siinne loodus on kaunis aga mulle ei meeldi siin metsas käia. Soomes on metsamajandus vägal heal tasemel ja sellist ürgset metsa ma veel siin kandis kohanud ei ole. Vahet pole kui sügavale metsa lähed on võimalik ikka näha inimtegevuse jälgi. See häirib mind millegi pärast ja pole seda tunnet, mis Eestis on kui marsid sügavale metsa ja saad aru, et siin pole väga ammu inimene käinud. Elan sellises kohas nagu Huittinen ja siin kandis on juttude järgi palju põtru, hirvi ja hunte. Sellest, et siin palju jäneseid on sain ma juba esimesel retkel aru. Paari nelja hirve olen näinud kuid pildile pole veel neid saanud. Ühte põtra kohtasin raieplatsil kuid seegi piirdus pelgalt vaatlemisega. Hundi nägemisest võib vist hetkel ainult unistada, veel vähem pildistamisest.
Ma olen eluaeg kartnud vangistust ja üksindust. Nüüd on üks neist käes ja see on nii rusuv. Ma pole vist elusees nii kurb olnud..
